Olen alati huviga sirvinud ajakirja "Director". Juhtimisajakiri nagu iga teinegi- kogemused, soovitused, edulood, nõuanded. Üldiselt ei midagi väga põhjapanevat aga huvitav siiski.
Eelmise aastalõpu viimastes numbrites avastasin, et ilmuma on hakanud Urmo Vallneri järjelugu: "Koerapoeg Porru lood". Olles ka ise kahe koera omanik, ei saanud asjale kohe pihta, et miks peaks koeralugusid kirjutama juhtimisajakirjas, kuid asi väga lihtne. Lood on kirjutatud sellest, mida juhid teavad ja teevad koerte kasvatamise juures, kuid unustavad kohe, kui tegu on inimestega. Loed jutukese läbi ja saad aru, väga lihtne... aga miks me nii inimestega ei käitu. Kahju, et need toredad ja õpetlikud mõistulood selleks korraks otsa said.
ja siin ka mõned huvitavamad nopped koer Porru suu läbi...:
... Huvitav, miks inimesed üksteisele kohe ei ütle, kui neile midagi ei meeldi? Miks nad ei selgita oma ootusi? Selle asemel korjatakse paha tuju südamesse ja pahvatatakse kunagi hiljem valjusti ja korraga välja. Hea, et nad koertega nii ei käitu. Mulle öeldakse ühe sekundi jooksul, kui ma midagi hästi või halvasti olen teinud. See annab enesekindluse. Tean alati, kas minuga ollakse rahul või mitte. Koerakasvataja nõuanne:Karistus peab järgnema sõnakuulmatusele otsekohe (ühe sekundi jooksul) ja nii tuntavalt, et koeral ei saa tekkida mingit kahtlust asjade seosest. Hoopis hull on koera karistada üks kord ja rängalt mitme viimase koerustüki eest! Võib täitsa kindel olla, et koer ei saa siis aru, mille eest teda karistati.
...Kuu aega tagasi olin jälle peremehel kontoris külas. Tol päeval olid tal vestlused kahe alluvaga. Robert, kes oli hiljuti osakonnajuhatajaks saanud, palus tagasihoidlikult palka juurde, et see vastaks tema uuele panusele. Ta oli palgamuudatust korra, kui ta selle töökoha vastu võttis, juba maininud, kuid ilmselt oli see jutt ununenud. Mari oli aga palju lärmakam. Juba enne sisenemist oli ta jõudnud kontoris korraliku möllu tekitada. Ta teavitas igale süütule vastutulijale, et ta palk ei vasta tema oskustele ning seda pole pika aja jooksul üldse tõstetud. Vestlus läks ka temaga palju pikemaks kui Robertiga. Õigemini oli see Mari monoloog. Ja see oli ka palju emotsionaalsem. Jälgisin Marit hoolikalt – juhul kui ta peaks lisaks ründavatele sõnadele käed ka appi võtma, siis tuleb ju peremeest kaitsta. Aga selline kartus oli liialdatud ja tulenes lihtsalt minu instinktidest.
Mõtlen siiani, kelle probleemiga mu peremees enne tegelema hakkab. Kas Roberti omaga, kes teavitas probleemist ja jäi rahulikult lahendust ootama. Ta ei tõstatanud enam ise seda teemat – talle lihtsalt ei meeldi ühest asjast kolm korda rääkida. Robert teeb järeldused ettevõtte huvist tema vastu lähtuvalt ülemuse käitumisest. Nagu minagi istun klaasukse taga rahus ja vaikuses, et peremees mind sisse laseks, ja ei kraabi pidevalt ja närviliselt ust. Või hakkab peremees tegelema Mari probleemiga? Probleemiga, millest on teadlik kogu kontor ja mida valgustatakse järjepidevalt igale nähtamisraadiuses kaastöötajale. Palgatõusuga, mida ei peaks vist üldse tegema, kuid mis iga minut lärmakalt endast teada annab. Mulle tuletab see meelde, kuidas ma ise klaasi kraapides tuppa laskmist nõudsin. Ja peremehe täielikku ignorantsust selle juures.
Koerakasvataja nõuanne:Kui sa tahad, et koer jätaks ukseklaasi kaapimise, kui ta tuppa tahab saada, siis pead ära ootama väikseimagi vahe kaapimises. Siis mine imekiiresti ukseni ja lase koer tuppa. Koer peab aru saama, et ukse kaapimise ja tuppa sissesaamise vahel puudub seos.
Irene
