Miks on värbamine kallis lõbu

Iseenesest pole mul selle tegevuse vastu kõige vähematki.

Mulle meeldib suhelda ja tunnen ka siirast rõõmu, kui teeninduse tagasisidet lugedes märkan kiidetute hulgas tuttavaid nimesid.

Sinnamaani jõudmine on aga tihti kadalipp, millist ei soovita ka vaenlasele mitte.
Näiteks - et võimalikult aega mitte raisata, mõtled hoolega läbi, et mitu intervjuud millise vahega planeerida – kuna vaja ju mitme maja vahel seigelda - ja lepid asjaosalistega kõikide jaoks sobivad ajad kokku.

Aga paraku ei saabu esimene kandidaat teps mitte - õnneks on ta oma loobumisest teatanud ja teate saan kätte 15 minutit peale planeeritud intervjuu algust.
Paha aimates helistan järgmisele kandidaadile, et end üllatustest säästa, aga ka see ei õnnestu – kandidaat teatab reipalt, et ta kindlasti tuleb, aga siiski-siiski, ettenähtud ajaks pole teda kusagil ja ka mobiiltelefon on välja lülitatud.

Selle ajani olen raisanud 2 tundi aega, mida ma oleksin meelsasti kasutanud millekski muuks ja mõttekamaks. Egas midagi, rõõmustan, et mul on olemas sülearvuti, mis võimaldab ajada võimaluse piires muid pooleliolevaid tööasju.

Ja aina rohkem hakkan mõistma, miks küsivad personaliotsingu firmad ühe töötaja (mitte tippjuhi, vaid teenindaja!) kohta 40 000 krooni.

Kristi