Kuidas me Cebitil käisime.
Saksamaal oli kevad. Nartsissid ja kreegid õitsesid, puud hakkasid lehte minema. Natuke oli küll liiga külm, aga kevade lõhn oli nii mõnus.
Elionist osales Cebiti messil 27 inimest. Järjekordselt olin vaimustuses, kui palju toredaid inimesi meil töötab. Vaatamata kõikidele äpardustele ja ootamatustele, mis meil ette tulid, oldi nii positiivsed, et lausa uskumatu.
Cebitile jõudes uurisime Kairiga varem käinutelt, et millest alustama peaks ja kuidas üldse selles hallide rägastikus orienteeruda. Mehed arvasid, et nemad alustavad telekommunikatsioonihallidest ja et need tuleb esimeste seas läbi käia. Nii me siis sukeldusime telekommunikatsiooni maailma.
Pean tunnistama, et ega me alguses väga palju aru ei saanud, mis milleks hea on. Põnev oli vaadata, kuidas spetsialistid vaatavad hardunult suurt lauatäit kiipe ja nende näos peegeldub siiras huvi.
No igatahes esimese päeva lõpuks jõudsime me õnneks tuleviku halli ja tuttavate asjade maailma nagu mobiilid, arvutid, televiisorid. Personalitöötajatena otsisime muidugi üles ka karjäärihalli. Töökohti küll pakuti, aga ei müüdud, st hallis olid kuulutuste tulbad, mis olid täis igavaid, kribukirjalisi kuulutusi, mis massist kuidagi ei eristunud. Lisaks karjäärihallile pakuti tegelikult tööd paljudes boksides toodete kõrval.
Eestimaa oli väljas ID-kaardi võimalustega. Eestlaste boks oli karjuvalt roosa. Kuidagi lausa võõras tundus. Meie naabrid venelased olid aga lausa omad linnakud rajanud, neid oli tõesti palju. Tulevikuhallist leidsime väga toreda powerpointi asendaja. Selle toimimist on mul raske sõnadesse panna, seda enam et presentatsioon oli saksa keeles. Aga tegemist oli huvitava ja mängulise lahendusega.
Cebitilt on kindlasti õppida ka turunduse valdkonnas: kuidas messil väljas olla, presentatsioonide ülesehitus, nännindus jms. Üldiselt jäi silma, et igasugusest pisinännist on enam levinud suured paberkotid, millega käiakse ringi nagu plakatitega ja mis inimestele väga hästi peale lähevad.
Cebiti kohta võib kokkuvõttes öelda järgmised märksõnad: tõeliselt suur, vähe inglise keelt, palju vidinaid ja palju rahvast. Äriideena võiks minna sinna susse müüma, sest seal saab ikka kilomeetreid maha jalutada.
Hämmastav oli, see kui palju võis 27 inimesega äpardusi juhtuda. Minnes läks kaduma kolme inimese pagas. See leiti õnneks samal päeval üles ja toimetati meile hotelli järgi. Väike viperus rongidega ja piletitega, kuid kontrollid on õnneks äraräägitavad. Tagasi tulles lennukis turvavöid kinnitades teatati, et meie lend jäetakse õlilekke tõttu ära. Meil tuleb uuesti võtta meie pagas. Selgub, et ka sel korral on juba üks kott kaduma läinud. Lennujaamas kirjutatakse kõik uued piletid käsitsi, see võtab kõvasti aega. Päris hilja õhtul jõuame Lufthansa poolt broneeritud hotelli, mis on 25 km Hamburgist. Hommikul kell seitse peame olema bussis, et lennuväljale tagasi sõita. Kohale jõudes selgub, et ka see reis on tühistatud. Jälle kirjutati käsitsi trükitähtedega uued tabelid nimed, isikukoodid jms informatsioon. Kuigi kirjutamine kestis pea kaks tundi, olid paljud nimed ikka valesti kirjutatud, kuid õnneks ei mänginud see rolli. Selgus, et eelmisel õhtul kaduma läinud kott oli reisinud Viini, sealt edasi Varssavisse ja lubati saata Tallinnasse. Kolmandat lennukit oodates, teatatakse, et reis hilineb 10 minutit. Kuid õnneks see siiski toimus ja tund aega Kopenhaagenis ümberistumiseks oli õnneks piisav ajavaru.
17.30 olime Tallinnas, kaduma läinud kott ootas juba ees. Rohkem pagasit kaduma ei läinud.
Uskumatu, et Cebit toimub maal, kus wifi on haruldus, paljudes kohtades ei saa kaardiga (Visa ja Visa Electron) maksta ega ka raha välja võtta, lennujaamas kirjutatakse suuri tabeleid käsitsi ja printerid on 30 aastat vanad ning jube aeglased. Aga õnneks oli meil palju toredaid inimesi, kes kogu juhtunut naljaga võtsid ja teineteisele toeks olid. Eriti suured tänud kolleeg Germanile, kes kogu selle sakslastega asjaajamise enda kanda võttis.
Merit