Näita mulle HR taustaga juhatuse esimeest
Kas keegi oskab mulle nimetada mõne personali taustaga inimese, kelle karjäär on jõudnud juhatuse esimehe tasemele? Minul ei löö küll ühtegi nime pähe (peale koolitus- ja konsultatsioonifirmade, kelle põhiäri ongi personaliteenuste osutamine). Või isegi kui keegi suudab nimetada mõne inimese, siis on ilmselge, et valdav enamus juhatuse esimehe ametikohti on täidetud finantstausta omavate inimestega. Ettevõtte põhitegevus või siis müük ja turundus on samuti head juhatuse esimehe kasvulavad. Kuid enamus tugiteenuste valdkondi ei pääse löögile, neid ei väärtustata tippjuhi rollis. Miks nii?
Olukorra teeb väga irooniliseks asjaolu, et juhatuse esimehe peamine roll on suurepäraste tulemuste saavutamine läbi inimeste juhtimise. Miks siis omanike esindajad nõukogu liikmete näol arvavad, et nt finantstaust aitab paremini inimesi juhtida kui personali taust? Minu arvates peitub siin ilmselge vasturääkivus.
See on tegelikult absurd. Ilmselt seisneb tegelik põhjus hoopis selles, et reeglina ei oma personaliinimesed kogemusi kasumi teenimisest. Personaliinimesed, või ükskõik, millise teise toetava funktsiooni töötajad, ei ole pidanud genereerima väärtust põhiärist, nad ei ole pidanud tooma raha sisse. Seetõttu ei kujutata kuluüksuse taustaga inimesi, nagu enamus tugiteenuseid oma olemuselt on, ette ettevõtet juhtimas.
Ma arvan, et siit järeldub üks väga oluline point - toetavad funktsioonid peavad üha rohkem ja rohkem süvenema ärisse, leidma oma võimaluse aitamaks klientidelt rohkem raha sisse tuua. Seos põhiäriga on võtmeküsimus oma väärtuse tõstmisel juhtkonna silmis.
Veiko
2 kommentaari:
Lisaks tugifunktsiooni temaatikale tasuks Eesti kontekstis vaadata ka "klaaslae efekti" temaatikat. Enamus HR valdkonna inimestest on naised. Ma pole feminist aga ei alahinda meie kultuuris eksisteerivaid eelarvamusi - eriti, mis puudutab telko ja tööstussektorit.
Üks näide Eetis esinevatest eelarvamustest. Oma eelmisel töökohal vestlesin tihti erinevate ettevõtete HR juhtide ja koolitusjuhtidega. Üks telko ettevõtte meessoost personalijuht ütles, et lahkub oma ametist. Vestlus arenes siis lahkumise põhjusteni ja üks selge sõnum oli see, et personalijuhtimine ei ole meeste amet. Tema kindel veendumus oli, et las see inimestega tegelemine kuulub ikka naistele. No mis sa oskad kosta? Ajad muutuvad - kas ei peaks ka meie ise koos nendega muutuma?
Naiste ja meeste temaatika on väga huvitav ja mitmekülgne. Ise usun, et ju see on olnud ka HR sektoris töötavate inimeste oma suhtumine asjasse - need inimesed ei ole ka ise näinud oma karjääri arengut juhatuse esimehe vm. tippjuhi ametikohale. Aga ajad on muutumas -HR on ettevõttes kujunenud strateegiliseks valdkonnaks.
Postita kommentaar