Kui vandaalid Tallinnas märatsema hakkasid, tabasin end mõttelt - venelased on nõmedad. Siis mõtlesin, kui palju toredaid töökaaslasi ja sõpru mul venelaste seas on ja mul hakkas neist kahju. Päris mitmed mu tuttavad on tunnistanud, et hommikukohvi juures venelasi piiri taha saates ja kirudes, nad unustasid, et ka nende töökaaslaste seas on venelased.
Sellised üldistused on nii lihtsad tekkima ja nii lihtsalt üle huulte tulema.
Kuidas saaks nii, et konverentsilt tulles kõik need toredad mõtted, mis sealt kaasa saad, ka tegelikult teoks saaksid. Käisime jälle personalitöö konverentsil ja kuigi esinejad olid sel aastal üsna kehvakesed, siis tegelikult väärt mõtteid tekkis täitsa palju. Nüüd olen juba kolm nädalat töölaua taga ja tegelikult selles suunas, et need mõtted ellu viia, pole veel väga tegutsenud. Põhjus väga lihtne - tööd on vaja teha. Aga kelle töö on siis see "uus" töö?
Neljapäeval enne pühadesse sukeldumist korraldasid mõned aktivistidest kolleegid karaoke õhtu. Rahvast kogunes suhteliselt vähe ja alguses tundus, et üritus tuleb vaikne ja tagasihoidlik. Ma ise olin suutnud pisut külmetada ja hääle ära köhida. Ja üleüldse olen ära õppinud, et rahva huvides on mõistlik mikrofonist eemale hoida. Ausalt öelda on see raskem kui arvata võib - see eemale hoidmine just :).
Vaikselt kaasa laulmisest kasvas siiski välja ka väike duett ja lõpulaulude ajal laulsime juba kõik ühiselt . Väga vahva üritus ja tegelikult ega ma polekski mikrit suuremas seltskonnas julgenud kätte võtta, aga siis tundus see peaaegu loomulik.
Merit
